Viis päeva tagasi alustasin oma reisi Türgisse. Võtsin endale juba sellise suhtumise, et mulle hakkab Türgi meeldima. Ja ma pole pidanud pettuma - mulle meeldib siin väga!
Kui Riias Turkish Airline'i lennukisse istusin, siis seal käis juba selline mõnus türgi muusika ning kohe pärast õhkutõusu pakuti ülimaitsvat türgi maiust. Ja siis toodi eine - suur ja maitsev! Kuigi lend oli alla 4 tunni. Minu teine lend oli ainult 55 minutit ja ka seal sai päris palju süüa, gotta love Turkish Airlines! Ma arvan, et ma ei pea mainima kui sõbralikud olid stjuardessid.
Lennukit pidin vahetama Istanbulis, kus oli vaja oodata ca 5 tundi. Muideks Istanbul oli öösel lennukist vaadatuna nii suur ja ilus! Minu blogi taustaks on ka öine Istanbul, kunagi varsti plaanime sinna kindlasti minna. Istanbul on ainuke linn, mis paikneb kahes maailmajaos korraga - Euroopas ja Aasias. Istanbuli rahvaarv on 13,9 miljonit - olles suurim linn Türgis ja terves maailmas jääb ta linnade edetabelis sellega teisele kohale.
Istanbuli lennujaam oli ka päris suur. Kui lõpuks olin jõudnud rahvusvahelisest osakonnast sisemaisesse (domestic, kuidas iganes seda eesti keelde tõlgitakse), olin nii väsinud ja otsustasin magada veits. Kuigi Burak ütles, et ma pean olema väga ettevaatlik, et see pole Euroopa ja inimesi on igasuguseid. Nii ma siis võtsin ilusti kõik oma asjad enda lähedale ja uinusin. Järsku ärkan selle peale, et keegi koputab mulle käe peale. Mingi umbes 1-aastane laps! Ärkasin siis ruttu üles ja mõtlesin, et kus ta ema on, aga ei saanud mina aru, milline neist naistest ta ema võiks olla :D Ja siis see laps läks üldse hulluks - alguses hakkas mind kintsu pihta lööma, siis näkku, siis tahtis prille varastada ja lõpuks hammustas käsivarrest! Terror missugune. Ma ei julgend midagi teha ka, pärast tuleb mingi kuri türgi issi ja pahandab minuga. Aga õnneks siis läks lapsuke minema ja ega rohkem midagi märkimisväärset juhtunudki.
Lõpp-peatus oli Dalamani lennujaam, kuhu Burak mulle järgi tuli, sealt sõitsime umbes 1,5 tundi Marmarisse - minu uude koju:) Nii hea oli teda näha pärast 3,5 kuud eemalolekut!
Marmaris on väga ilus! Suured mäed, pikk rannajoon ja palju päikest. See on täielik turistikas, hästi palju restorane, suveniiripoode ja muid selliseid poode, kus on fake armanit ja guccit - mulle meeldib :D Samas äge on see, et müügimehed pole üldse pealetükkivad nagu nt Egiptuses. Kuigi Marmarise tegelik rahvaarv on ca 30 000, siis turismihooajal ularub see 400 000 inimeseni. Ja ma saan aru, miks siia nii palju inimesi tuleb. Soovitan soojalt:)
Muidugi on see ikka täielik privileeg, et ma ei pea seda kõike kogema turistina, vaid kohalikuna. Buraki vanemad ja õde on väga toredad ja sõbralikud ning kohtlevad mind kui oma pereliiget. Kuigi nemad väga inglise keelt ei räägi ja minul on türgi keelega sama lugu, oleme siiamaani ilusti hakkama saanud. Ja nagunii on mul plaan kohalik keel selgeks õppida, niiet no problemo.
Buraki ema õpetas mulle juba nt kuidas teha traditsioonilist türgi kohvi - see on selline espresso moodi. Seda joovad nad tavaliselt lõunal või õhtul. Hommikuti joovad nad hoopis teed - mis pole ka tavaline, et viskad liptoni kotikese sisse ja ongi valmis, vaid seda keedetakse spetsiaalse kannuga ja see võtab umb pool tundi aega. Kindlasti peab mainima ka ayranit. See on jogurt segatud vee ja soolaga. Tundub vastik, aga tegelikult on väga maitsev! Natuke vb meenutab meie keefirit, ainult sada korda parem. Ja alkohoolsetest jookidest on neil siin traditsiooniline raki - ma ei oskagi seda kirjeldada, aniisiviin vb?Seda juuakse 50:50 veega pooleks ja kõrvale süüakse palju suupisteid.
Ja jõudes türgi köögini - väga maitsev! Keskmise eestlase jaoks vb ainult natuke vürtsikas. Palju on erinevaid köögiviljaroogi - kus populaarseimaks komponendiks tundub olevat baklazaan. Liharoogadest nii palju, et siga nad ei söö, kuna türgis on 99% inimestest moslemid, siis sealiha ei müüdagi siin põhimõtteliselt, või kui leiad kuskilt, siis on see hästi kallis. Aga nad söövad veise-, kana- ja lambaliha - mis on väga maitsvalt tehtud mis iganes roa sees. Ja muidugi ei saa mainimata jätta kebabi, mis on siit pärit ja seda ei anna võrreldagi Eestis pakutavaga. Rääkides hommikusöögist, siis see on ka väga rikkalik. Laual on korraga mitut sorti juustu ja oliive, omlett, liha ja lisaks midagi magusat - mett ja moosi. Ja saia süüakse iga toidukorra kõrvale suurtes kogustes - ma imestan kuidas nad kõik nii heas vormis on. Täna nägin esimest korda täitsa paksu inimest, aga samas see võis ka mingi vahetusõpilane olla :D
Räägin nüüd natukene sellest, mida siin teinud olen. Esimesel päeval Türgis me sõime hommikust ja pärast seda läksime ujuma ja siis päevitasime ja chillisime niisama basseini ääres - nii mõnus, nagu paradiis. Ja siis käisime Fistikuga (nende koer) jalutamas. Minu unistuseks on alati olnud koos koeraga jooksmas käimine, aga see jääb küll vist ära, kuna Fistik on kõige laisem koer, keda ma tean :D aga nunnu see-eest:) Ühesõnaga esimene päev oli selline sisseelamine ning perekonna-naabritega tutvumine ja lihtsalt nautimine. Järgmisel päeval tutvustas Burak mulle Marmarist ja õhtul käisime kuulsal baari-tänaval peol. Ühes klubis oli nende riikide lipud üleval, kust turiste käib. Ma ütlesin barmanile, et neil peaks ikka Eesti lipp ka seal olema. Ja siis ta tuli paberiga, kuhu oli kirjutatud üksteise alla sinine, must ja valge ning pani selle seinale - käib kah alguseks ju :D
Eile me tulime Muglasse - see on linn, kus Buraki ülikool asub. Kõik on nii sõbralikud siin, Isegi professorid! Aga eks Burak on minu tutvustamisega head eeltööd ka teinud, kõik juba teadsid, kes ma olen ja et ma olen tulemas:) Üks professor ütles, et ma peaks ilusti siia sulanduma, sest ma tundun ka väga tore ja sõbralik nagu türklased on. Ja ta küsis, et millal ma endale juba türgi ID saan, vihjates pulmadele :D
Ja siis õhtul käisime väljas söömas ja pubis jalgpalli vaatamas - üks Türgi meeskond mängis real madridi vastu ja nad kaotsid 6-1! Inimesed on siin ikka päris temperamentsed ja elasid täiega kaasa, samas ega see mu jaoks üllatus polnud, lõunamaalased ikkagi ju :D Ja pärast mängu olid kõik kurvad. Ma valasin õli tulle ja ütlesin, et olen vastaste poolt. Aga nüüd ma jään karmat ootama, sest kuu aja pärast pidi Türgi-Eesti mäng olema...
Praeguseks aitab ka, olen nüüd laboris assistent veits, teeme mingeid bioloogia katseid:D Hiljem lisan pilte ka ja eks ma varsti kirjutan veel oma kogemustest siin paradiisis;)
Ma arvan, et ma olen maailma kõige õnnelikum inimene:) Elu on ikka ilus!
Görüsürüz,
Kairi
.jpg)
.jpg)
