Selam!

Ega head asja liiga palju ka ei tohi olla - selle päras ma nii harva kirjutangi. Tegelikult on asi selles, et ma olen siin ilusas Türgis ja kohe üldse ei kisu arvuti poole. Ma pigem istun niisama aias ja chillin. Mu käest on küsitud ka, et mis ma siis teinud olen, aga polegi kogaeg mingeid cultural activiteid, naudin elu – nii hea on lihtsalt olla! Eestit veel ei igatse, või noh üleme nii, et oma elu Eestis. Küll aga oma peret ja sõpru! Ja Eesti toitu ka.. vahepeal ikka mõtlen kartulist ja kastmest ja mustast leivast ja kartulisalatist ja ühepajatoidust ja.... no las ta jääb :)

Räägin parem sellest kuidas ma üle pika aja “Hauka laadale” sain :D Ühesõnaga käisime sellisel turuplatsil kus müüdi kõke. Ja võtan oma sõnad tagasi, müügimehed olid ikka väga pealetükkivad. Kui Burakiga ringi käime, siis kõik hakkavad meiega inglise keeles rääkima ja ütlevad kallimaid hindu – nii välismaalased näeme välja:D Kui ma ta ema ja õega käisin linnas, siis võeti meid kui kohalikke ja ei hakatud midagi müüma.

Maitseained on siin väga tähtsal kohal

Türgi maius

Vuffel sussid

Palju kvaliteetseid riideid

We like!

Aga näiteks kaks päeva tagasi, 14. Oktoobril, käisin ujumas. Hommikul kui ärkasin ja termomeetrit vaatasin, näitas see 30 kraadi. Mõeldud-tehtud, otsustasime randa minna:) Pean mainima, et vesi oli ka veel megasoe! Kuna nende koerale Fistikule (hääldatakse Fõstõk) meeldib väga ujumas käia, võtsime tema ka kaasa. Marmarisel ja Icmeleril on kahepeale kokku umb 13km rannajoont ning enamus sellest on hotellidega kaetud. Me läksime avalikku randa, et Fistik ka saaks ujuda. Ta oli nii naljakas – ta on muidu päris paks, aga ujus väga visalt. Ja kui nägi inimesi kuskil kaugemal, siis tahtis neid päästma minna.

Piknik:)

Mingi koer lisandus ka meie piknikuga. Külakostiks tõi surnud kana. (liiga rõve, et jäädvustada)

Ma mõtlesin varem, et ma pole üldse koerainimene, aga Fistik on nii nunnu. Ja rumal ja laisk ka. Ükskord kui jalutamas käisime, siis ta jooksis rihma otsast ära ja otse bussi alla. Õnneks midagi ei juhtunud, natuke ehmunud oli lihtsalt. Aga Buraki ema ütles hästi – tavaliselt seda tõugu koerad on pimedate juhtkoerad.. ei tea mida Fistik nende pimedatega küll korraldaks:D Aga ta põhiteema on see, kuidas ta alati sööki nurub kõigilt. Lihtsalt tuleb ja vaatab oma kutsika silmadega..

Mina siin niisama vaatamas, kuidas Burak kooki sööb..

.. ja kuidas Kairi kooki sööb..

.. ja kuidas Kairi pähkleid sööb...

Käisime jooksmas. Algus oli normaalne..

... pärast lonkis meist 20m tagapool ning pani oma nunnumeetri põhja ja sai inimestelt tähelepanu :D

Kuluurilisi tähelepanekuid ka. Üks hommik ärkasin kl 5.30 mingi täiega hirmuäratava laulu peale üles. Pärast küsisin, et mis see on – nimelt tuleb see laul iga päev kuus korda päevas mošeedest. See on siis moslemitele aeg palvetamiseks. Ja praegu on siin üldse mingi püha – kurban. See püha näeb ette seda, et loomad ehitakse ära ja tehakse pidu ja siis pärast nad tapetakse ja liha antakse vaestele. Üldse on siin mingid huvitavad tähistamised – nt kui poisse ümber lõigatakse, tavaliselt 8 aastaselt, siis pärast seda on suur pidu, kus nad saavad kuningaid mängida :D

Aga muidu üldiselt on siin täitsa nagu lääneühiskond – enamus inimesi ei kanna näo ees rätti ja naisi ka kividega surnuks ei loobita. Kui üks kauge tuttav tundis minu turvalisuse üle muret, et abielludes ei lasta mind enam maalt välja ja pass võtakse ka ära, siis pean teatama, et abielus pole ja pass on ka täitsa minu enda käes. Aga eks Türgi on suur ja lai  - nt Idas on enamus inimesi väga vanamoelised ja kannavad neid moslemi rüüsid ja paljud on kirjaoskamatud. Aga siin on meil kõik hästi, no worries :)

Ja minu türgi keele õpingud – pole asi millega uhkustada. See keel on ikka päris raske. Selles suhtes on eesti keelele sarnane, et pole eessõnasid vaid hoopis sõnalõpud muutuvad, aga muidu on ta ka veel nii keeruline kuna need sõnad on nii pikad ja sarnased kõik. Olen mõned väljendid ära õppinud ja edasi on juba raskem. Peab vist tegema nii nagu põhikoolis omal ajal, lihtsalt tuimalt sõnu hakkama õppima, sest keele kavatsen ma siiski selgeks saada. Vähemalt hääldus pidi mul hea olema :P

Türgis oleku ajal olen avastanud kaks asja, mis mulle ei meeldi. Esiteks see, et kõik suitsetavad. Teiseks muusika.. või noh mitte, et see mulle üldse ei meeldiks, aga üldiselt on ta selline kurvameelne ja aeglane. Türklased pidid oma mured lauludesse valama :D Ma käisin ühel kontsertil ka – lauljaks oli Kirac ja ta on siin päris kuulus. No päris hästi laulis ja kõik oli hea.. aga no ikka selline tunne nagu kellegi matustel oleks. Siiski siiski on mul õnnestunud leida ka mõned head laulud.

Burak võttis vajalikke näidiseid..

.. ja mina panin need purki.

Jäänused

Käisime jalutamas

Korjan siin lihtsalt puu otsast granaatõunu ja viigimarju ja banaane jne... ;)

Öine Marmaris

Fotograflar

Nii, lõpuks lisan siis pilte ka. Lihtsalt nad olid kolmes kohas laiali ja siis see oli selline suur ettevõtmine kõik pildid kokku koguda.

Nad pole jäädvustamise järjekorras, aga vast pole hullu:)

Enne jalkamängu kebabi söömas. Korralikule mosleminaisele kohaselt katsin ennast ilusti kinni ikka.

Turistikas mingi vanamutikese kujuga Muglas.

Ülikoolist koju sõites on selline vaade! Ilusad inimesed ka juurde, et oleks veel ilusam :D

Jeeei:)

Õhtusöögi ajal oli selline vaade

Tegime reidikaid

Ayran! mu lemmik

Meri ja mäed... igal pool:)

Marmaris

Paneb ikka naeratama küll :)

:)

Marmarise tänavad

Hotellid ja meri ja mäed.. ja mingi suvaline naine :D

Turistid

Veel üks imeline vaade kui ülikooli sõita

Sellised jahisadamad

Assistent

Boss

Aias on banaanipuu!!:)

Siin ma siis lebotan ja üritan neegriks saada

Sellisest vaatest ei saa iial küllalt..

NaabriMowgli

Rõõmsad teadlased

Merhaba!

Viis päeva tagasi alustasin oma reisi Türgisse. Võtsin endale juba sellise suhtumise, et mulle hakkab Türgi meeldima. Ja ma pole pidanud pettuma - mulle meeldib siin väga! 

Kui Riias Turkish Airline'i lennukisse istusin, siis seal käis juba selline mõnus türgi muusika ning kohe pärast õhkutõusu pakuti ülimaitsvat türgi maiust. Ja siis toodi eine - suur ja maitsev! Kuigi lend oli alla 4 tunni. Minu teine lend oli ainult 55 minutit ja ka seal sai päris palju süüa, gotta love Turkish Airlines! Ma arvan, et ma ei pea mainima kui sõbralikud olid stjuardessid.

Lennukit pidin vahetama Istanbulis, kus oli vaja oodata ca 5 tundi. Muideks Istanbul oli öösel lennukist vaadatuna nii suur ja ilus! Minu blogi taustaks on ka öine Istanbul, kunagi varsti plaanime sinna kindlasti minna. Istanbul on ainuke linn, mis paikneb kahes maailmajaos korraga - Euroopas ja Aasias. Istanbuli rahvaarv on 13,9 miljonit - olles suurim linn Türgis ja terves maailmas jääb ta linnade edetabelis sellega teisele kohale.

Istanbuli lennujaam oli ka päris suur. Kui lõpuks olin jõudnud rahvusvahelisest osakonnast sisemaisesse (domestic, kuidas iganes seda eesti keelde tõlgitakse), olin nii väsinud ja otsustasin magada veits. Kuigi Burak ütles, et ma pean olema väga ettevaatlik, et see pole Euroopa ja inimesi on igasuguseid. Nii ma siis võtsin ilusti kõik oma asjad enda lähedale ja uinusin. Järsku ärkan selle peale, et keegi koputab mulle käe peale. Mingi umbes 1-aastane laps! Ärkasin siis ruttu üles ja mõtlesin, et kus ta ema on, aga ei saanud mina aru, milline neist naistest ta ema võiks olla :D Ja siis see laps läks üldse hulluks - alguses hakkas mind kintsu pihta lööma, siis näkku, siis tahtis prille varastada ja lõpuks hammustas käsivarrest! Terror missugune. Ma ei julgend midagi teha ka, pärast tuleb mingi kuri türgi issi ja pahandab minuga. Aga õnneks siis läks lapsuke minema ja ega rohkem midagi märkimisväärset juhtunudki.

Lõpp-peatus oli Dalamani lennujaam, kuhu Burak mulle järgi tuli, sealt sõitsime umbes 1,5 tundi Marmarisse - minu uude koju:) Nii hea oli teda näha pärast 3,5 kuud eemalolekut!

Marmaris on väga ilus! Suured mäed, pikk rannajoon ja palju päikest. See on täielik turistikas, hästi palju restorane, suveniiripoode ja muid selliseid poode, kus on fake armanit ja guccit - mulle meeldib :D Samas äge on see, et müügimehed pole üldse pealetükkivad nagu nt Egiptuses. Kuigi Marmarise tegelik rahvaarv on ca 30 000, siis turismihooajal ularub see 400 000 inimeseni. Ja ma saan aru, miks siia nii palju inimesi tuleb. Soovitan soojalt:)

Muidugi on see ikka täielik privileeg, et ma ei pea seda kõike kogema turistina, vaid kohalikuna. Buraki vanemad ja õde on väga toredad ja sõbralikud ning kohtlevad mind kui oma pereliiget. Kuigi nemad väga inglise keelt ei räägi ja minul on türgi keelega sama lugu, oleme siiamaani ilusti hakkama saanud. Ja nagunii on mul plaan kohalik keel selgeks õppida, niiet no problemo.

Buraki ema õpetas mulle juba  nt kuidas teha traditsioonilist türgi kohvi - see on selline espresso moodi.  Seda joovad nad tavaliselt lõunal või õhtul. Hommikuti joovad nad hoopis teed - mis pole ka tavaline, et viskad liptoni kotikese sisse ja ongi valmis, vaid seda keedetakse spetsiaalse kannuga ja see võtab umb pool tundi aega.  Kindlasti peab mainima ka ayranit. See on jogurt segatud vee ja soolaga. Tundub vastik, aga tegelikult on väga maitsev! Natuke vb meenutab meie keefirit, ainult sada korda parem. Ja alkohoolsetest jookidest on neil siin traditsiooniline raki - ma ei oskagi seda kirjeldada, aniisiviin vb?Seda juuakse 50:50 veega pooleks ja kõrvale süüakse palju suupisteid. 

Ja jõudes türgi köögini - väga maitsev! Keskmise eestlase jaoks vb ainult natuke vürtsikas. Palju on erinevaid köögiviljaroogi - kus populaarseimaks komponendiks tundub olevat baklazaan. Liharoogadest nii palju, et siga nad ei söö, kuna türgis on 99% inimestest moslemid, siis sealiha ei müüdagi siin põhimõtteliselt, või kui leiad kuskilt, siis on see hästi kallis. Aga nad söövad veise-, kana- ja lambaliha - mis on väga maitsvalt tehtud mis iganes roa sees. Ja muidugi ei saa mainimata jätta kebabi, mis on siit pärit ja seda ei anna võrreldagi Eestis pakutavaga. Rääkides hommikusöögist, siis see on ka väga rikkalik. Laual on korraga mitut sorti juustu ja oliive, omlett, liha ja lisaks midagi magusat - mett ja moosi. Ja saia süüakse iga toidukorra kõrvale suurtes kogustes - ma imestan kuidas nad kõik nii heas vormis on. Täna nägin esimest korda täitsa paksu inimest, aga samas see võis ka mingi vahetusõpilane olla :D

Räägin nüüd natukene sellest, mida siin teinud olen. Esimesel päeval Türgis me sõime hommikust ja pärast seda läksime ujuma ja siis päevitasime ja chillisime niisama basseini ääres - nii mõnus, nagu paradiis. Ja siis käisime Fistikuga (nende koer) jalutamas. Minu unistuseks on alati olnud koos koeraga jooksmas käimine, aga see jääb küll vist ära, kuna Fistik on kõige laisem koer, keda ma tean :D aga nunnu see-eest:) Ühesõnaga esimene päev oli selline sisseelamine ning perekonna-naabritega tutvumine ja lihtsalt nautimine. Järgmisel päeval tutvustas Burak mulle Marmarist ja õhtul käisime kuulsal baari-tänaval peol. Ühes klubis oli nende riikide lipud üleval, kust turiste käib. Ma ütlesin barmanile, et neil peaks ikka Eesti lipp ka seal olema. Ja siis ta tuli paberiga, kuhu oli kirjutatud üksteise alla sinine, must ja valge ning pani selle seinale - käib kah alguseks ju :D

Eile me tulime Muglasse - see on linn, kus Buraki ülikool asub. Kõik on nii sõbralikud siin, Isegi professorid! Aga eks Burak on minu tutvustamisega head eeltööd ka teinud, kõik juba teadsid, kes ma olen ja et ma olen tulemas:) Üks professor ütles, et ma peaks ilusti siia sulanduma, sest ma tundun ka väga tore ja sõbralik nagu türklased on. Ja ta küsis, et millal ma endale juba türgi  ID saan, vihjates pulmadele :D 

Ja siis õhtul käisime väljas söömas ja pubis jalgpalli vaatamas - üks Türgi meeskond mängis real madridi vastu ja nad kaotsid 6-1! Inimesed on siin ikka päris temperamentsed ja elasid täiega kaasa, samas ega see mu jaoks üllatus polnud, lõunamaalased ikkagi ju :D Ja pärast mängu olid kõik kurvad. Ma valasin õli tulle ja ütlesin, et olen vastaste poolt. Aga nüüd ma jään karmat ootama, sest kuu aja pärast pidi Türgi-Eesti mäng olema... 

Praeguseks aitab ka, olen nüüd laboris assistent veits, teeme mingeid bioloogia katseid:D Hiljem lisan pilte ka ja eks ma varsti kirjutan veel oma kogemustest siin paradiisis;)

Ma arvan, et ma olen maailma kõige õnnelikum inimene:) Elu on ikka ilus!

Görüsürüz,

Kairi